Tonja-Värska kaitseala

Teavitame, et Keskkonnaamet on välja töötamas dokumenti, millega tehakse Keskkonnaministeeriumile ettepanek arvata riikliku kaitse alt välja Tonja-Karisilla-Värska looduspark (Tonja-Värska kaitseala).

Keskkonnaregistri järgi on ala pindala 437,7 ha, kuhu jääb osaliselt või tervenisti 160 katastriüksust, nendest 13 Mikitamäe ja 147 Värska valla territooriumil. 1981. aastal oli looduspargi kaitse alla võtmise eesmärgiks maastiku ilu ja puhkeväärtuste säilitamine, looduslike komplekside kaitsmine, turismi ja puhketingimuste väljakujundamine, kultuuri- ja ajalooliste väärtuste ning inimtegevuse kui ökoloogilise teguri tutvustamine. Lisaks on ala eripäraks märgitud Setumaa omapära tutvustamine ja säilitamine.
Tonja-Värska kaitsealaga seonduv on tõusnud päevakorda, kuna kõik vana kaitsekorraga (enne 2004. aastat kinnitatud kaitsekorrad) alad kaotavad oma kehtivuse alates 01.05.2023. Sellest tulenevalt peab Keskkonnaamet hindama ala kaitse all hoidmise ja kaitsekorra uuendamise vajalikkust.

Tonja-Värska kaitsealale on botaanik Ülle Kukk teinud 2012. a ekspertiisi „Tonja-Karisilla-Värska looduskaitselise väärtuse ekspertiis“ ning Keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialist Sander Laherand on 2016. a hinnanud Tonja-Värska kaitseala otstarbekust lähtuvalt alal leiduvatest kaitsealustest liikidest. Mõlemad hinnangud on välja toonud küll samad liigid, aga hinnanud neid erinevalt. Märgitud liikide puhul on tegemist II ja III kaitsekategooria liikidega, mis on pigem seotud Peipsi järve ja Lämmijärvega.
Keskkonnaamet, tuginedes mõlemale eelpool mainitud tööle, on jõudnud arvamusele, et alal teadaolevate kaitsealuste liikide pärast ei ole riikliku kaitse jätkamine vajalik.

Mis muutub maaomanikule:
Ala riikliku kaitse alt väljaarvamisega kaovad looduskaitseseaduse § 31 tulenevad piirangud ehitustegevusele, uuendusraiele, sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmisele, biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamisele. Edaspidi on neid tegevusi lubatud teha üldises korras. Ala riikliku kaitse alt välja arvamisega kaob maamaksusoodustus. Maaomanikel tuleb arvestada mõnevõrra suureneva maksukohustusega, kuna vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 makstakse looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt maamaksu 50% maamaksumäärast.
Mis puudutab kultuuri- ja ajalooliste väärtuste kaitset, siis piirkonna kultuuriväärtusi kaitstakse ja tutvustatakse juba praegu laiemalt kui ainult Tonja-Karisilla-Värska looduspargi alal. Ü. Kuke ekspertiisis välja toodud vanad ilmekad seto külad ja Anne Vabarnaga seotud kohad on väärtustatud kogu Setumaal.
Tonja-Karisilla looduspargi eripärana toodud Setumaa omapära tutvustamine ja säilitamine (sh traditsiooniline külaarhitektuur) on tänapäeva looduskaitse mõistes võimalik vaid rahvusparkides, kus üheks eesmärgiks on kultuuripärandi säilitamine, uurimine ja tutvustamine (looduskaitseseadus § 26 lg 1). Samas on jõutud seisukohale, et Tonja-Karisilla-Värska looduspargist rahvuspargi moodustamine ei ole otstarbekas. Setumaa tervikuna on oluliselt suurem ala kui kõnealune 437,7 ha.

Ootame teie ettepanekuid ja vastuväiteid Tonja-Karisilla-Värska looduspargi riikliku kaitse alt välja arvamise kohta kirjalikult Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroole (r või Karja 17a, Võru) hiljemalt 13.03.2017.